Kui seni on Laura Toots valdavalt üles astunud grupinäitustel, siis käesoleva fotoseeria ja videoinsallatsiooni "Distant pieces" näol on tegemist fotokunstniku esimese isikunäitusega. Laura Tootsi teoseid, mida fotograaf 2006. aastast erinevate näituste ja projektide raames esitlenud, iseloomustab intiimne ja poeetiline autobiograafilisus ning selles osas pole erandiks seegi näitus.

Oma meetodit kirjeldab noor kunstnik järgmiselt: ”Aastaid tagasi taipasin, et fotokaamera abil (selle taga olles) olen ma ära lõigatud hetkel toimuvast ning pean seda sündmust hiljem enda jaoks tehtud pildi abil (moonutades? ilustades?) välja mõtlema. Pildistamine lõikab mind läbi valitud ava ja vastava säriaja pikkuselt ära maailmast/ kindlast hetkest”.

Samadelt alustelt läheneb Toots ka käesolevale projektile: ”Perekondlikult/autobiograafiliselt baasilt tekkinud ideede ja mälestuste hetkeliseks realiseerimiseks loodud miniskulptuurid/vormid pildistan uuesti üles, et need alatise pildina mulle alles jääksid. Fotograafia on tihti lõpptulemus. Aga ka kogumise ja tutvustamise viis...”

Üheks keskseks küsimuseks Laura Tootsi loomingus on küsimus jutustamisest, mismoodi on võimalik kunstivahenditega rääkida lugusid ilma lülitumata ilmselt tema jaoks lihtsama vastupanu teena näiva video-dokumentalismi või mängufilmi maatriksisse: ”Tegelen lihtsate tööriistade ja -materjalide (kanaarikollased post-it paberid; mälestused vanemate kunagistest/võimalikest hiigelrollidest; sõbra rinnakarvad, karamellikommid; vihmavesi..) abil situatsioonidega ning lugude jutustamisega. Personaalsed performansid ja lühilood.”

Paratamatult tekivad lugudesse muudatused ja liialdused, ühel hetkel muutub talle endalegi keeruliseks mõista, kas ta kasutab oma perekonda või mängib üksnes ideega perekonnast. Neid vaatepunkti muutusi (kui ka ingliskeelseid pealkirju) tingis kunstniku eemalolek kodust vahetusõpingute ajal, mis jätkuvad ka sel poolaastal.

Neid muudatusi käsitleb ta omalaadse "remondina" vahetus lähiümbruses, kus ta nüüd korraks tagasi on. Nagu ta ise kommenteerib: ”Säärased nihked tekitavad olukordi sinna, kus neid (tegelikult) ei ole - mängin skulptuursete ideedega, mängin vanade mälestuste ja tulevaste unistustega, hellitan mingeid lugusid enda sees, mis keerlevad kordumiste ja ühiste kogemuste ümber. Võib-olla on need isegi asjad/olukorrad, mida tunneme ära ilma, et need oleks meiega tegelikult juhtunud.”

Laura Toots (s. 1986) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Fotoosakonna 2008. aastal ning õpib praegu samas magistrantuuris, viibides 2009/2010 õppeaastal vahetusüliõpilasena välismaal, nii Norras kui Soomes. Grupinäituste raames on Toots oma töid esitlenud lisaks Eestile ka Poolas ja Sloveenias. Fotokunstnik on osalenud ka mitmetes teistes huvitavates projektides, näiteks 2009. aastal tegi ta koos Flo Kasearu ja Kristiina Hanseniga pildiraadiosaateid.

2008. aastal pälvis Laura Toots Eesti Kunstiakadeemia Vabade Kunstide teaduskonna Noore Kunstniku Preemia.

Näitust toetab Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium.

Pildid